Pane tähele, mis järjekorras asjad tegelikult käivad. Inimene saab auto, hakkab tööasju ajama ja alles siis, kui esimene palgapäev läheneb, küsib, kuidas seda hüvitist saada. Selleks hetkeks on aga üks samm juba tegemata jäänud – ja sellest sõltub, kas hüvitis üldse maksuvaba on.
Esimene samm on kokkulepe
Enne esimest töösõitu peab tööandja ja töötaja vahel olema kirjalik kokkulepe, mis annab töötajale õiguse oma autot tööks kasutada. See võib olla töölepingu lisa või eraldi tööandja otsus – vorm pole nii oluline kui see, et dokument on olemas ja allkirjastatud. Ilma selleta ei aita ka kõige laitmatum sõidupäevik: hüvitist saab maksta, aga see ei ole maksuvaba. Just see üks paber jääbki kõige sagedamini tegemata.
Alles siis tuleb arvestus
Kui kokkulepe on paigas, hakkab sõidupäevik oma tööd tegema. Hüvitist makstakse tegelikult läbitud töökilomeetrite eest – 0,50€ kilomeetri kohta, kuni 550€ kuus. Iga sõit peab olema kirjas oma kuupäeva, marsruudi, odomeetrinäitude ja eesmärgiga; mis täpselt nõutud on, on lahti kirjutatud juhendis. Mõte on lihtne: kokkulepe annab õiguse, sõidupäevik annab summa.
Kus asi tavaliselt katki läheb
Kõige levinum viga on kokkuleppe tegemine tagantjärele – siis, kui MTA juba küsib. Teine on era- ja töösõitude segiajamine: kui sama sõit teenib korraga toidupoodi ja klienti, ei ole see töösõit. Kolmas on hüvitis, mis on kuust kuusse täpselt 550 eurot ilma ühegi kõikumiseta; elus nii korrapärast sõitmist ei ole ja audiitor teab seda. Ükski neist pole keeruline vältida, kui arvestust peetakse jooksvalt, mitte kuu lõpus mälu järgi.